Aja kulg

See aeg lendab siin ikka tohutul kiirusel. Kell 7 läheb pimedaks ja ongi õhtu läinud. Sellel nädalal olen ma küll tundnud väsimust ja tüdimust. Olgugi, et esmased vaatlused on tehtud ja tööplaan sai paika, mis on super edasiminek, siis see kohalik "polepole" suhtumine takistab töövoogu ikka korralikult. Kui keegi lubab helistada, et ma saaksin oluliste inimestega kokku, siis seda kõnet muidugi ei tehta. Selle kõne toimumiseks pean ma ise mitu korda üle küsima ja meelde tuletama. Sama kehtib kokkusaamiste kohta (kuhu ilmutakse nagunii tükk aega hiljem). Kui on vaja mingi paber korda ajada, siis seda tuleb taga ajada ja inimestel pidevalt järel käia. Ja see on see väsitav osa kui midagi ära teha tahta. Ootama võib jäädagi, sellel pole mingit mõtet. Tuleb aktiivselt tegutseda ning parasjagu tüütu olla (aga mitte liiga tüütu, sest kui liialt peale hakkad käima, siis ei võta keegi enam su telefoni vastu 😅). 

Ei saa salata, et vahepeal on ikka igav ka 😃ja toidutüdimus tuleb peale, sest heaoluühiskonnas oleme harjunud sellega, et mis iganes kell saame mis iganes toitu ja jooki... Ma arvan, et Eestis ei taha me enam ühtegi peakapsa lehte nähagi enam 😂. Kuigi meie muidugi elame siin luksuses, sest saame hüpata matatule, põristada 40 minutiga suuremasse linna, kus on väga hea supermarket ning valida endale mida hing ihaldab. Kättesaamatu luksus enamustele siin... Samas selline kohalik toiduüksluisus teeb ka loominguliseks. Me nuputame siin igasuguseid põnevaid toite välja. Ma peaks ühe postituse pühendamagi toitudele, mida siin sööme ja teeme. 

Nädalavahetusel käisime Kakamega vihmametsas matkamas. See oli VÄGEV. Esiteks ürgne loodus massiivsete puudega. Igal puul oli oma kiiks. Küll tehti ühe puu koorest riideid, teine puu kõlas nagu trumm, mida saad mängida kui ära eksid. Kolmas puu oli tugev nagu raud, millest nael tagasi põrkub. Küll on ravimtaimed kõhuhädadeks ja raviomadustega marjad astmaatikutele. Mingi suvaline hapu juurikas, mida giidiga kahekesi näksisime. Nägin metsikut kohvi, IMEILUSAID liblikaid ja muidugi palju ahve, kes meie olekust väga elevile läksid. Veidi kõhe oli ka, kui ahv su lähedal karjub "ettevaatust oht!". Lisaks päris kurnav mäkketõus, mis aga pakkus väga uhket vaadet Riftiorule. 

Metsik kohv:

Hoiatus meie kui ohu eest (heliga peab kuulama):